11. august 2017

KURB STATISTIKA: Eesti ujumiskoondise tase on aastatega kõvasti alla läinud

Eesti ujumiskoondis on kõikidel suurematel tiitlivõistlustel nagu olümpiamängud, MM ja EM alati olnud esindatud. Siiski on viimastel aastatel koondis teinud vähikäiku ning tiitlivõistlustel on jäädud enamasti statisti rolli. 

Põhjuseid miks koondis on kehvasti esinenud umbes viimasel viiel aastal on palju. Alaliidu vähene pingutus ning toetus sportlastele, rahaline puudujääk, individuaalne konarlik ettevalmistus jne.

Tihtipeale on sportlased õnnelikud (ja peaksidki olema) kui ujuvad tiitlivõistlustel isikliku rekordi. Kuid edu tiitlivõistlustel mõõdetakse siiski lõppkohtade järgi ning isegi poolfinaali pääsemine on eestlastele kujunenud suureks ning tihtipeale ületamatuks raskuseks. Mõistagi võivad Eesti ujumise niiditõmbajad loota, et küll kõik läheb paremaks, aga statistika näitab, et käed rüpes istumisest ainult ei piisa vaid tuleb ka tegutseda. Ujumine on lihtne spordiala ning kohad tiitlivõistlustel jutustavad kogu tõe.

Maailmameistrivõistluste vähikäik

Alustame äsja toimunud täiskasvanute tiitlivõistlusest ehk MM-ist. Tänavu oli eestlaste parimaks kohaks 25, milleni jõudsid kaks ujujat. Juba viimasel kolmel MM-il ei ole ükski eestlane jõudnud poolfinaali või isegi selle lähedale. Isegi 20 parema sekka pole asja olnud eestlastel viimase kuue aasta jooksul. Alates pikaraja MM-ist aastal 2001 kuni pikaraja MM-ini aastal 2011 ehk lausa kuus tiitlivõistlust järjest jõudis eestlane alati poolfinaali ning korra isegi finaali. Toona oli see reaalne eesmärk ning mitmetele ujujatele tähendas poolfinaali mitte jõudmine ebaõnnestumist, kuid maailma ujumine on sujuvalt Eestilt eest ära ujunud ning eestlased sattunud ujuma hoopis vastuvoolu.

Lühiraja MM-ilt vaatab vastu sarnane kuid veidi erinev pilt. Aasta on 2010, finaali jõutakse kolmel korral (kohad 4;5;6) ning poolfinaalis ujutakse ühel juhul. 2012 oli taas edukas ning finaali jõuti kahel korral (kohad 4;8) ning poolfinaali korra. Eesti ujumine on lühirajal praktiliselt absoluutses maailma tipus. Järgmised kaks lühiraja MM-i nii positiivseid emotsioone pakkunud ei ole, nii 2014 kui ka 2016 jõuti ühel korral poolfinaali ning finaalikohad jäid päris kaugele.

Olümpiamängude fiasko

Rio olümpiamängudele kvalifitseerumine oli Eesti ujujatele vaevaline ning ilmestas hästi olukorda, mis hetkel valitseb. A-normatiivini keegi ei küündinud ning tänu rahvusvahelise alaliidu reeglile, et igast riigist pääseb igal juhul kaks ujujat wildcardi abil OM-ile, olid eestlased esindatud. Olümpiamängudel osalemine on siiski samuti väga kõva sõna ning vähesed jõuavad sinna. Siinkohal tahaks veel mainida, et sportlased teevad kõvasti tööd ning ujuvad enda võimete maksimaalsel piiril, aga ainult kõvast trennitegemisest enam ei piisa. Aina tähtsamaks on kujunenud taustajõudude osakaal ujumises, mis annab selle vajaliku tõuke, et olla absoluutses tipus. Paraku on hetkel Eestis olukord selline, et igaüks nokitseb enamasti nurgas omaette ning üritab kuidagi hakkama saada. Ei ole tekkinud ühendavat lüli ning sportlasel-treeneril tuleb toetuda vaid teineteisele ning enda koduklubile.

Aga nüüd olümpiamängude statistika juurde. Alates Barcelona olümpiamängudelt 1992 aastal ei ole pidanud Eesti piirduma nii kehvade kohtadega kui mullu. Rios oli parimaks esituseks 31 koht ning ülejäänud kuuel olümpial (1992-2012) on vähemalt üks eestlane jõudnud alati 30 parema sekka. Fakt on see, et Tokyosse pääseb vähemalt kaks ujujat wildcardi alusel, aga nii sportlased kui ka spordifännid ootavad OM-il tulemust mitte osalemist. Selleks tuleks tegutseda juba praegu ning välja töötada pikaaegne ning ujujaid toetav süsteem nagu seda teevad enamus riigid.

EM-i medalitesärast on alles vaid mälestused

Triin Aljand EM medaliga
Euroopa lühiraja meistrivõistlused aastatel 2009-2012 olid eestlastele üliedukad. Me võitsime uskumatuna näivad 8 medalit (!!!). Kuldne medal jäi küll saamata, aga need olid Eesti ujumise kuldsed aastad. Aastatel 2013 ja 2015 on ennast vähemalt korra napilt finaali surutud, aga medalid on olnud kättesaamatus kauguses. Nüüd tänavu talvel on taas ees ootamas lühiraja EM ning kuigi lootused finaali pääsemiseks on olemas, siis on vaja korraliku resultaati, et sinna jõuda. Vastasel juhul võib taaskord tabelisse märkida musta ristikese, mis tähendab ebaõnnestunud tiitlivõistlust. Mõistagi loodame vastupidist ja et sportlased on raskustest üle ning jõuavad tõotatud maale.

Kui me tunneme rõõmu lühiraja edust, siis enamus riigid on põhifookuse suunanud pikale rajale, sest olümpiamängud toimuvad siiski 50 meetri basseinis. Euroopa meistrivõistlustel aastal 2012 saavutasime peaaegu tipu, kui Triin Aljand võitis taasiseseisvunud Eesti esimese medali pikas basseinis. Lisaks samal aastal veel üks finaalikoht ja lausa kuus poolfinaalkohta. Pärast seda on sarnaselt teistele tiitlivõistlustele kõik läinud allamäge. Berliinis 2014 aastal üks poolfinaalikoht ja 16. koht ning kaks aastal hiljem samuti vaid korra pääseti poolfinaali ja kohaks 15.

Segadus segaduse otsas

Ujumine on aastatega läinud täppisteaduseks ning, et püsida kõrges mängus on vaja luua sportlasi toetav süsteem. Mõistagi on rahaline pool väga oluline, aga võimalus on leida suurepäraseid koostööpartnereid ka teistmoodi. Hetkel on "kodus" asjad väga halvasti ning see mõjutab teadlikult ja alateadlikult ka sportlasi. Mitmed tipud on mõlgutanud loobumismõtteid, sest tekib küsimus, et miks nii palju pingutada kui sportlase selja taga ei ole kedagi. Veebruaris käisid koondislased alaliidu poolt korraldatud tehnika filmimisel ja laktaadi testil, aga mida pole olnud on tagasiside. Mitmed testimisel käinud ujujad kinnitasid Ujumisblogile, et praegu kuus kuud hiljem pole ikka midagi kuulda olnud ehk kogu ettevõtmine oli mõttetu ajaraisk.

Samuti on ujujad kurtnud, et alaliidu president Karol Kovanen lubab ja lubab, aga mida pole on tulemus. Seega ongi see mitmed ujujad tagajalgadele ajanud ning usaldus Kovaneni ja alaliidu vahel täielikult kadunud kuigi reaalsuses peaks alaliit olema koht kuhu minnakse probleemidele lahendust otsima. Ujujad vajavad kindlat tagalat ning läbipaistvat ja tõhusat süsteemi millesse võiks uskuda. Kooliõpilasena on sporti teha lihtne, aga pärast seda tuleb ka elu elama hakata ning raha puu otsas paraku ei kasva ning tihtipeale jääb ujumine tahaplaanile. Ning põlve otsas nokitsedes maailma tippu juba ei uju. Viimased viis aastat on tammutud kohapeal ja nüüd on kaks võimalust - kas tammutakse veelgi ja jäädakse veel enam maailma ujumisest maha või võetakse ennast kokku ning hakatakse lubadusi täitma ja tegusid tegema!

PÜSIGE LAINEL!