Eile lõppesid Islandil Reykjavíkis Põhjamaade meistrivõistlused. Juuniorid suutsid kolme võistluspäeva jooksul võita vaid kaks medalit, mis on Eesti koondise viimase 11 aasta kõige halvem medalisaak.
Eesti juunioride koondise päästsid halvimast Joonas Niine ja Alex Ahtiainen, kes saavutasid vastavalt 100 m rinnuli- ja liblikujumises hõbemedali. Viimati esines juunioride koondis Põhjamaade meistrivõistlustel nii kehvasti 2006 aastal.
Kas me peaksime uhkust tundma kahe hõbemedali üle? Absoluutselt! Kas meil peaks olema põhjust rahuloluks? Absoluutselt mitte! Numbrid räägivad oma keelt ning juunioride koondise üldine esitus oli kehva kui mitte öelda väga kehva. Isiklikke rekordeid ujuti küll hulgi, kuid suures plaanis jäädi poodiumikohtadest kaugele. Mõningatel aladel oli olukord, et uju hommikul eelujumine ilusti läbi ja pääsedki õhtul finaali. Seega ka finaalikohtade arvu järgi ei saa suuri järeldusi teha.
Kolme päeva jooksul ujuti Islandil ka kolm Eesti noorte rekordit. Kahel korral Kertu Kaare ning korra Brita Rannamets. Väga ilusad sooritused neidude esituses ning Rannamets on alles 13-aastane. Kaare jäi lausa juunioride rekorditest vaid näpuotsa kaugusele. Kui asja hinnata kaine mõistusega, siis tegelikult on natukene kurb, sest meie riigi vanusegruppide rahvusrekordid medalit ei toonud. See näitab kuidas teised Põhjamaade riigid on meie eest ära ujunud sõna otseses mõttes. Rekordi püstitanud ujujad peavad uhked olema, sest nii kiirelt pole ükski nende vanune Eestis läbi aegade veel ujunud. Kuid nagu ütles Märt Avandi ühes tujurikkuja episoodis: "Mina olin kiire, aga teised veel kiiremad."
Kui vaatame kes olid kõige edukamad riigid tänavu, siis nendeks olid Taani ja Rootsi. Esimene neist võitis 34 medalit ja teine 25. Mõlemad riigid ei ole väga suured, kuid nad on noorte ja juunioride programmi üleriigiliselt väga hästi käivitanud ning konstantselt võidavad iga aasta hulganisti medaleid. Lätlased näiteks enda parimaid ujujaid võistlustele üldsegi ei saatnud. Nüüd tekib laiem küsimus ujumisringkonnale - kas Põhjamaadele minnakse osalema või minnakse võitma? Kahtlemata annavad kõik endast parima ning müts maha kõigi ees, kes isikliku rekordini võistlustel jõudsid. Paraku puudub alaliidul endal nö tapjainstinkt tõusta parimaks ning tahes tahtmata kandub see ujujate peale edasi, kes on süsteemi ohvrid. Kui Eesti tahab rohkem medaleid võita, siis tuleb esmalt teha muutus, sest samamoodi edasi tammudes kaob paljudel motivatsioon edasi pingutada. Teise võimalusena hakkavad meie noored andekad tippu rühkima süsteemiväliselt, mis Eesti ujumisele terviklikult hea ei ole.
PÜSIGE LAINEL!
