Tänavused Euroopa meistrivõistlused on läbi saanud ning tiitlivõistlust jääb kaunistama Daniel Zaitsevi 50 meetri liblikujumise poolfinaalikoht, kuid põhjust rõõmustamiseks kindlasti ei ole. Pigem oli tegemist ühe kõigi aegade halvima esitusega Eesti koondise poolt tiitlivõistlustel.
Muidugi võib kasutada fraase "super", "vägev ujumine", "võimas aeg", kuid olgem ausad ning tunnistagem fakti, et koondis põrus.
Heidame esmalt pilgu peale numbritele. Koondislased tegi 57 individuaalset starti ning suutsid hooaja kõige tähtsamal võistlusel ujuda välja vaid 14 isiklikku rekordit, mis teeb õnnestumise protsendiks (kui me võtame aluseks isikliku rekordi ujumise) vaid 25%. Koondise 19-st ujujast ei ujunud ühtegi isiklikku rekordit lausa kümme sportlast. Ka teiste riikidega võrreldes lohisesime tabeli lõpus ning kuulusime tulemuste poolest viimaste sekka.
Tegelikkuses võivad oma EM-iga suuremal või väiksemal määral rahule jääda vaid kolm ujujat. Daniel Zaitsev (poolfinaalikoht ja ainukene individuaalne Eesti rekord), Karl Johann Luht (ujus kõik isiklikud rekordid ja jäi 0,12 sekundi kaugusele poolfinaalist) ja Ralf Tribuntsov (naases enda elu parimale tasemele ning jäi kahel korral ülinapilt poolfinaalist välja). Lati alt jooksid läbi meie naisujujad, kes juba kümnendat tiitlivõistlust järjest jäid pidama eelujumistes. Aga veelgi hullem oli naisujujate statistika, sest 19-st stardist ujusid nad vaid kolm (!!!) isiklikku rekordit.
Nüüd kui numbriline statistika on välja toodud, siis päris mitmed peaksid enda esitustesse kriitiliselt suhtuma. Tippsportlasena tuleb mõista millal oled ebaõnnestunud ning kas osatakse vigadest õppida või mitte. Sama kehtib ka treeneritele, sest väga lihtne oleks ainult enda õpilast süüdistada, kuid õpilane on täpselt nii hea kui on tema treener. Keegi ei kahtle selles, et koondislased läksid tiitlivõistlustele endast parimat anda ja pingutasid viimase verepiisani, kuid tulemustes ei kajastu tahtmine vaid teod basseinis.
Aga miks ikkagi oleme nii kehvad võrreldes ülejäänud Euroopaga? Tegelikkuses algas allakäik juba aastal 2013 ning on sujuvalt aastast aastasse läinud hullemaks. Karol Kovaneni tulekuga Eesti Ujumisliidu etteotsa on tippujumine teinud vähikäigu ning kõige selgem näide on tänavune EM. Eesti ujumise suurim probleem on süsteemitu tegevus mida ei ole suutnud just Ujumisliit kokku panna. Tõsi, Ujumisliit ei treeni sportlasi, aga nad peavad looma riiklikul tasemel süsteemi ja eeldused, et meie tippujujatel oleks kõik vajadused kaetud. Seega vastutus lasub ka nende õlgadel. Probleem algab pihta juba kõige nooremas vanuseklassis, kuid väljendub just täiskäisvanute tiitlivõistlustel.
Millistes tingimustes meie tippsportlased peavad treenima? Eelmise MM-i ja selle EM-i üks kõige edukam ujuja Ralf Tribuntsov saab igakuiselt alaliidult läbi EOK toetust vaid 100 eurot. Lubage naerda, mis tippujumisest me räägime? Martin Allikvee ujus mullu lühiraja EM-i finaalis ja saavutas tänavusel EM-il olümpiadistantsil kõige suurema FINA punktisumma (oli kõrgeima tasemega eestlane), aga ta ei saa alaliidult kõige suuremat toetust. Ja muidugi kui alaliidu paar töötajat teenivad kümneid tuhandeid eurosid aastas rohkem kui läheb tippspordi peale aastas, siis on raske midagi oodata ka meie ujujatelt.
Segadused Glasgow's ja visiooni puudus
Siinkirjutaja oli EM-i ajal mitmete koondislastega pidevalt suhtluses ning kuigi see kirjatükk võib tunduda kriitiline (sest ta ongi), siis minust suuremat Eesti ujumise fänni on raske leida. Paljud koondislased kirjeldasid kuidas vanemtreeneri Mihhail Krupnini käe all on tiitlivõistlustel olla - segadus segaduse otsas. Üks koondislane märkis osavalt: "Ei oma tähtsust kas ma olen õhtul koosolekul või mitte, sest midagi uut ma teada ei saa." Mõistagi Krupnini erinevad valetamised (nendest loe pikemalt siit) ei ole ka sportlastele mokka mööda ning pigem oli vanemtreener seal kui kohatäide.
Kui me tahame 2024 aastal olümpiale saata mitmeid sportlasi A-normatiividega, siis on kiirelt vaja muudatusi muidu on seegi rong juba läinud. Esiteks on vaja luua põhjalik arengukava, mis algab juba noorte vanuseklassidest ning mis näitab selgelt ära punktid mida on vaja tippujumiseks. Kui jätkata sama mudeliga nagu on Eesti ujumine viimased kümme aastat tiksunud, siis järgmistel tiitlivõistlustel ootab ees sama stsenaarium. Teiseks on vaja luua sportlastele läbipaistev tugisüsteem, mis toetab nende treening- ja võistlustegevusi. Hetkel jagatakse raha põhimõtteliselt suva järgi, kuid läbipaistvusest ja tulemuste analüüsist jääb kõvasti vajaka.
Mõistagi asju mida muuta on väga palju, kuid eelkõige on vaja arusaamist, et seis on väga kehva, aga tuleb teha muudatusi kui tahetakse taas Euroopas konkurentsivõimelised olla. Hetkel on Eesti ujumine liikumas selles suunas, et tugevates klubides pannakse süsteem paika ning vaid sealt hakkabki aeg ajalt midagi tulema. Vaja on ühtset süsteemi, mis toetab klubide tegevust ja vastupidi, nii et viimane aeg on tegutsema hakata mitte suu otsast taas poetada, et oleme tipule väga lähedal ja natukene veel minna.
PÜSIGE LAINEL!
